Liiklusrahu
Jalakäijat varitsevatest ohtudest
Aastas satub liiklusõnnetuse tulemusel arstide hoole alla enam kui 400 jalakäijat, 20-25 neist kaotab elu. Iga selline õnnetus on asjaolude kokkusattumisel paratamatu, kuid ükski neist pole vältimatu. Teatud hetkeni saab iga õnnetust ära hoida. Suurem oht varitseb jalakäijaid linnatänavatel ja tihedama autoliiklusega asulateedel, kus toimub 85% jalakäijaõnnetustest. Kuigi võiks eeldada, et autode arvu kasvuga sagenevad ennekõike nendevahelised kokkupõrked, siis raskemate tagajärgedega liiklusõnnetuste statistika näitab meie linnaliikluse suurima probleemina endiselt traumasid jalakäijatega.
Reeglina pole liiklusõnnetusel ühte ja ainsat selget põhjust, on terve rida riske, mis ühel hetkel koos ilmnedes lõpevad liiklusõnnetusega. Nii ei jää autorataste alla kaugeltki iga punase fooritulega sõiduteele jooksnud või kaitsekiivrita jalgrattal sõitnud laps, kui aga samas läheneva auto juht kiirustab närviliselt tähtsale kohtumisele või on hommikusel tipptunnil eelmise päeva tegemistest välja puhkamata, võib-olla ka veidi vindine, kasvab traagilise sündmuse toimumise oht juba kordades. Süüdlaste otsimine on siin vaid tagantjärele tarkus, inimese kaotatud elu ja tervist see enam tagasi ei too.
SUUREMAD RISKID
*Ealised iseärasused, lastel jääb vajaka kogemusi ja oskuseid, eakatel nägemisteravust ja kuulmist. Kuigi liiklusreeglid kehtivad kõigile võrdselt, on liiklusõnnetusse sattumise tõenäosus jalgsi liikuvate laste ja vanurite hulgas 2-3 korda suurem kui täies elujõus 30-50aastaste seas. Kui varahommikul kooli jõuab laps tihti ema või isa autos, siis hiljem trenni või huviringi kiirustajal pole enamasti kõrval täiskasvanut, kes vajalikul hetkel jõu ja nõuga abiks oleks. Nii on alg- ja põhikooliealiste jalakäijatega liiklusõnnetustest 2/3 koondunud tööpäeva teise poolde, kella 13 ja 18 vahele
*Kambavaim hajutab tähelepanu. Linnaliikluses kohtab sageli lapsi, kes liiguvad kambakesi koos, omavahel elavalt neile tähtsaid asju arutades. Endi ümber toimuv, näiteks vilkuma hakkav foorituli või sebrale kihutades lähenev sõiduk jäävad seejuures sageli märkamata. Juttu ei peagi alati ajama vaid kõrvalkõndiva sõbraga, samavõrd suur tähelepanu häirija on kõrva äärde tõstetud mobiiltelefon.
*Kartus hiljaks jääda (näiteks kooli või trenni) paneb eeskätt algkooliealistel jalad tavapärasest märksa kiiremini liikuma, seda ka kohta valimata sõiduteed ületades. Politsei koostatud lastega toimunud liiklusõnnetuste aktidel on üks enamlevinud väljendeid „jooksis teele“. Ootamatult sõiduteele ilmunud lapsest on isegi kogenud juhil raske ohutult mööduda. Samavõrd ootamatu võib autojuhile olla ka rula, tõukeratta või rulluiskudega ringituiskav koolilaps.
*Vihmasadu ja libe tee on soodustavaks asjaoluks igal teisel alg- ja põhikooliealise jalakäijaga toimunud õnnetusel. Laps võib küll püüdlikult liiklusreegleid järgida, kuid vihma eest kaitsev vihmavari või sügavalt pähe tõmmatud kapuuts võivad vähendada samas väikese liikleja niigi piiratud vaatevälja.
*Ristmikud ja ülekäigurajad, kus puudub foor. Kolmandik noorte jalakäijatega linnaõnnetustest registreeritakse teeületuskohtades, kus liiklus on korraldatud vaid märkidega või pole neidki. Järjepidev liikluskasvatus on pannud küll lapsed foori jälgima, kuid selle puudumisel jääb vajaka teadmistest ohutuks teeületuseks, eriti ristmikel, kus puuduvad ka sebrad.
*Sebra jõud ei ulatu valgetest joontest kaugemale. On igati loogiline, et bussipeatuste naabruses asuvad ülekäigurajad. Kuid see ei tähenda, et teed võiks ületama asuda kohe bussist väljudes, 10-15 meetrit enne mahamärgitud ülekäigurada. Paraku on sõidukijuhi tähelepanu suunatud eeskätt triibutatud alale ja mõned meetrid eespool teele tormanud liiklejale otsasõit võib olla paratamatu.
TÄNAVALIIKLUSEST ARVUDES
Kokku registreeriti Eestis 2010. aastal jalakäijate osalusel 361 liiklusõnnetust, milles hukkus kokku 13 ja sai vigastada 372 inimest. Neist asulasisestel teedel-tänavatel 322 liiklusõnnetust 7 hukkunu ja 333 vigastatuga. Valdav enamik kõigist neist kannatanutest olid jalakäijad – kokku 7 hukkunut ja 325 vigastatut.
Teistest suurem surmasaamise risk asulasisestel teedel on eakatel jalakäijatel. Hukkunud jalakäijatest 4 olid pensioniealised. Noorim linnaliikluses jalakäijana elu kaotanu oli 27 aastat vana ja tema oli ka ainus, kelle surmas mängisid rolli nii pruugitud alkohol kui ööpimedus.
Kui surm varitseb asulateedel pigem vanemaealisi jalakäijaid, siis vigastada saanud jalakäijate seas on suurimas ohus lapsed. 6-13-aastaseid lapsi sai 2010.aastal jalakäijana asulasisestel teedel vigastada 60, teisisõnu on selles vanuses laste õnnetusse sattumise tõenäosus 2 korda suurem kui pensioniealistel ja peaaegu 3 korda suurem kui 25-55-aastastel.
Erinevalt eakatest satuvad 6-13-aastased lapsed õnnetusse reeglina valge ajal. Pimedusest märksa ohtlikum on laste jaoks vihma- või lumesadu ja sellega kaasnevad märg ja libe tee ning kehvem nähtavus (udu), millega lapsed arvestada ei oska. Sellistes oludes toimus enam kui kolmandik õnnetusi, milles 6-13-aastane jalakäija vigastada sai.
Ligikaudu veerand linnaõnnetustest jalakäijatega toimus reguleerimata ülekäiguradadel, kus ühelt poolt peaks jalakäijal alati eesõigus olema, kuid sagenevad õnnetused, kus läheneva sõiduki juht ei jõua ülekäigurajale rulaga, tõukerattaga või joostes kiirustanud jalakäijat sedavõrd vara märgata, et sõiduki peatada ja kokkupõrget vältida suudaks. Jalakäijate reguleeritud ülekäiguradadel keegi surma ei saanud, reguleerimata ülekäigurajal hukkus 1 jalakäija.
Jalakäijale reguleerimata ülekäigurajal teeandmise statistika
